Kolmapäeval sai siis käidud Kolgas vaatamas Virve Kermi saviga tegelemise toakest. Noh, ruum oli väike, aga õhkas kohe sellist isetegemise ja koostegemise rõõmu.
Toas toimetas peale Virve veel neli naisterahvast, igaühel näppude vahel ahhetamist ja ohhetamist väärt saviteos.
Mida siis teada saime: et savi saab tunda õppida väga pikka aega ja ikka tundub, et savist ei saa sotti, ent järjepidevus viib sihile ja tahtmist peab ka ikka omajagu olemas. Meie siis Kai ja Piretiga seal seisime ja vaatasime neid tassikesi ja vaagnaid, mis olid veel ju märjadki, ja julgesime piiksatada, et kui saaks proovida kasvõi nööbikesegi teha.
Virvega jäi kokkulepe, et kui me saame kokku huviliste pundi, siis on ta nõus meile andma nn algõpeta ja lubab näpuga savi ka katsuda. Arvas, et nii kolmel korral a 2-3 tundi võiks see välja näha tema enda konkus :)
Mina tahaksin küll proovida, et just kuidas see savi kokku ikkagi jääb, kuidas ma seda paitama pean ja kuidas puhastama ja hellitama ja kuidas glasuurida jne jne. Kui saame pundi kokku, lepiks Kerli ajas ja rahas meie tulevase juhendajaga kokku.
Helena
2 kommentaari:
Hei hei... mina oleks ka sellest savi silitamisest huvitatud... käsi veel lõngade ja villa järele ei haara, aga tasapisi peaks hakkama ennast taas "õigele" lainele viima...
Jana
Olen huviline punti tulema, kui kohta üle jääb. See ruum päris kitsuke. Minu meil paekadakas@hotmail.com
Postita kommentaar