Endiselt õmbleme lappe üksteise külge püüdes neist midagi uut kokku saada. Ja saame ka. Miks üldse peaks seda teisipäeviti seltskondlikult tegema? Mina mõtlesin välja. Mul on ka kodus olemas see raamat, kust tänase tehnika leidsin. Kui ma lähen teisipäeva õhtul kohale, siis pean ma midagi tehtud saama. Ma võtan kätte ja teen valmis selle motiivi, mida aastaid proovida olen tahtnud, aga ikka tegemata jätnud. Valmis saab see kahel põhjusel. Esiteks on kõik meil ju nii usinad, igasugu põnevaid motiive saab järgi proovitud ja kes siis ikka tahab olla see, kes tühjade kätega õhtu lõpetab. Teiseks annab julgust juhendaja Ülle, kellele saab toetuda, kui värviliste lapikeste kokkuõmblemise poole peal äkki suund käest kaob. Ma esitaksin siinkohal pika ja põhjaliku ülevaate sellest, kuidas tänast tehnikat koduste vahenditega järgi teha saab (nagu Kerli lubas), kui me mitte viimasel ajal poleks nii kavalateks muutunud, et igaüks proovib seda, mida hing kõige rohkem ihaldab. See on koostegemise kolmas pluss. Silmad ja kõrvad on meil paratamatult lahti ja koos parasjagu käsiloleva motiivi valmimisega jäävad silma-kõrva ka vihjed teiste poolt katsetatavate tehnikate kohta. Miks õppida oma vigadest, kui pakutakse võimalust õppida teiste omadest? Külli
Mina lisan niipalju, et hetkel tundub, et kõige kavalam on 5 sm laiused pikad ribad omavahel kokku õmmelda ja siis vastavalt soovile ja ka vajadusele kokkuõmmeldud ribasid lõikuma hakata. ja seejärel erinevalt kokku õmmelda. Aga ma panen mõned nimed kirja, tehnika n(imed) bargello, vihmavarjud ja crazy lõikel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar