Terve maa ja ilm on kaunis valge. Kellele meeldib, kellele mitte. Mina fännan täiega ja loodetavasti jätkub see tore talveilm, lumi ja LUMELINN. Mäletan, et olin 17 või 18, kui esimest korda sai ehitatud lumelinna. Kujutate ette, Kuressaares sai teha lumelinna, sest seal oli ka ühel talvel lund. Ohjaa, mälestused missugused, tervitused klassiõdedele siinkohal.
Ja nüüd, minus vanus ei ole oluline, oli taas võimalus ehitada lumelinna ja oma koduvallas. Esialgu tundus võistkonna kokkusaamine väga raske, sest paljudel juba 30. jaanuariks plaanid tehtud. Aga võta näpust, iga päev tuli lumefänne juurde. Kokku sai meid täitsa mitu mitu peret - Kai pere, Grete pojaga, Kaidi oma perega, Age lapse ja vanematega, Maire perega, Heli pojaga, Jaanus tütrega, mina oma lastega, Ljuda pisipojaga, Kertu oma perega, Merle tütrekesega... Maire öö enne lumelinna ehitamist ei maganud, muudkui mõtles, mis sellest lumest siis teha võiks. Liugu peaks saama lasta ja ronida peaks saama, ja jälle peaks liugu laskma ja jälle ronima. Mis loomal on palju jalgu - kaheksajalal. Aitäh Maire!
Laupäeval kui kokku saime, tööriistad kaasas, algas kibekiire töö. Ma pean ausalt tunnistama, et mina ei teinud eriti midagi, ma vaid hüüdsin mis kell tuletõrjeauto tuleb, et vett saada, millal pirukaid ja teed tuuakse ja et kas lastel käed-jalad ikka soojad. Ausõna, see tiim sai kokku esimest korda ja tegutses meeletult produktiivselt. Iga punt, st pere, sai ette võtta ühe kaheksajala jala, ja pusis selle kallal. Pärast kui kokku lugesime, saime kaheksa jalga küll. Kuna meid oli nii palju, vanemad kaevasid ja lapsed lihvisid liulaskmisega tulevast liurada, siis saime me oma suure mereeluka valmis kahe tunniga. Vau! Seisime ninad püsti ja käed taskus ja vaatasime, kuidas meie kuju tuletõrjuja poolt veega üle kasteti. Peale seda oli aega teiste võistkondade töökäiku vaadata.
Ja siis saabus pühapäev, muidugi oli öösel ju tuisanud ja meie Kaidiga otsustasime hommikul oma armasalt kaheksajalalt lund pühkima minna. Õigesti tegime, vaeseke, ei näinud enam lume alt väljagi. Värskendasime teda siis veel punase värviga ja jätsime žüriile üle vaadata.
Mida iganes spordikeskuse ümbert sel päeval ei leidunud - kolm autot, võta milline tahes ja anna gaasi; tort, mille sisse sai hüpata; dino, kelle seljast sai väga vahva liu; kindluse; mullivanni; autasustamise pjedestaali; koopad; tornid...Vaadake pilte. Lumepeolt pühapäeval ei puudunud hobune reega, tantsutüdrukud, lumejänes, auhinnad parimatele ja meeletu liulaskmise-turnimise aktsioon laste poolt. Mina oma pudinatega käisin lausa kodus riideid vahetamas ja jälle tagasi.
Auhindadest. Lumelinna hindaajad hindasid seda, kuidas oli idee üles ehitatud, kuidas värve kasutatud ja kuidas oli atraktsiooni ümbrus harmoonias teosega. Aplodeerin esimesele kohale, auto - väga hästi välja näidatud, värve kasutatud, sisse sai ronida jne. Ja eriti lahe, et võitjad olid 11 klassi õpilased. Ka teise koha Dino liumägi kiiduväärt tulemus. Mis muud seal lumelinnas peaks olema, kui et lai ja pikk liumägi ja näha oli, et lastele seal meeldis. Kolmanda koha pealt vbl võtaksin natuke sõna - ninasarvik - võimas, äge, jäine, töömahukas ja igati ilus skulptuur. Ent kas just lumelinna kolmas koht. Vbl skulptuuride kahtlemata esimene koht. Noh olgu, patsutada seda ju saab ja väga kena nägi välja kah. Aga meie võistkond, nii palju, kui pühapäeval kohale tuli, oli näost roosa ja õnnelik ja nii rahul, et iseendale ühe vahva liukoha olime teinud.
Ja mis kõige tähtsam, meie lapsed näevad, et Kuusalus on nii tore, et siin saab ülilahedaid asju teha ja tunnetavad, mis on KOOSTEGEMISE RÕÕM.
Pildireportaaž
http://picasaweb.google.com/Lentsu123/LumelinnKuusalus#
Püstolreporter Helena
1 kommentaar:
käisime pühapäeval perega ja mu kolme aastase vaieldamatu lemmik oli just kaheksajalg :)
niiet aplaus ja kestvad ovatsioonid teile!
Postita kommentaar