Oma teatrihullusega olen suutnud broneerida hulga pileteid etendusele "Kes kardab Virginia Woolfi?" teatris NO 99. Edward Albee näidend iseenesest palju tutvusatmist ei vaja, tegu ikkagi klassikasse kuuluva looga.
Aga siiski teatri kodulehelt lühitutvustus: Loo sünopsis on samas lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja... puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.
Mängivad Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares, Mirtel Pohla, etenduse lavastajad ja kunstnikud on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.
Vaata ka http://www.no99.ee/lavastused.php?nid=47
Piletid on broneeritud 6.märtsi etendusele. Pileti hind on 225 krooni.
Piletite soovist teada anda e-posti teel kerli.kostritski@mail.ee 15.veebruariks.
neljapäev, 4. veebruar 2010
Raamist väljas
Craftwerk.ee-s toimub üks tore kottide valmistamise maraton või siis pigem mitmevõistlus Raamist väljas. Teemasid kokku tuleb 8. Teemad kestavad 2 kuud ja siis vahetuvad, sügisel oli teemaks Sügissonaat (vaata galeriid http://craftwerk.ee/raamist-valjas/sugissonaat), veebruari algul lõppes teema Femme Fatale (vaata galeriid http://craftwerk.ee/raamist-valjas/2-galerii-femme-fatale) .
Veebruaris tuli kolmas teema - VALGE VARJUNDID (http://craftwerk.ee/blog/uus-teema), tähtajaks 5. aprill. Seega mõtlemise ja toimetamise aega küll ja enam.
Veebruaris tuli kolmas teema - VALGE VARJUNDID (http://craftwerk.ee/blog/uus-teema), tähtajaks 5. aprill. Seega mõtlemise ja toimetamise aega küll ja enam.
Mõned nõuded osalemiseks:
- Osa võtta võivad kõik soovijad ning kõikide tööd riputame üles virtuaalsesse galeriisse!!! Kohustust osaleda iga teemaga pole, oluline on siiski mängurõõm ning võimalus ühiseks tegevuseks.
- Valmis kotist palume teha 3 - 4 fotot (üldvaade, vaade küljelt ja detail) ning saata need jpg, formaadis E-mailile: leinaneima [!at] yahoo.com - pildi suurus mitte väiksem kui (480 pikslit X 640 pikslit) ja mitte suurem kui 400 KB. Märgusõnaks konkreetne teema ning palume lisada ka autori nime, mida soovite tööde all näha.
- Tööde esitamise lõpptähtaeg on teemale järgneva kuu viies kuupäev!
- Palume siiski pildid teele saata niipea, kui tööd on valmis. Alates 15. kuupäevast täiendame jooksvalt „värske saagiga“ ürituse virtuaalset galeriid.
Ja eriti tore see, et lõpus - kui 8 teemat on ära olnud, tuleb kottidest näitus (see siis Tallinn 2011 raames).
kolmapäev, 3. veebruar 2010
2.veebruari töövõidud
Peab tunnistama, et peale seda kui pildid ülesse laadisin ei tulegi ühtegi lauset. Vilditud pildid on imelised, enam ei saa rääkida et me harjutame ja õpime viltima. Nüüd me juba oskame, sest vildi sisse kirjutame juba ilusad lood. Lood vajavad vaid funktsiooni leidmist.
Seega nagu eelmine kord - nüüd tuleb vaid välja mõelda, mis saab nendest vilditeostest edasi. See on juba ülejärgmise korra teema.
Järgmise korra teema on - taaskord viltimine, vildime veel nn toormaterjali, et siis oleks millega tulevikus edasi minna.
teisipäev, 2. veebruar 2010
Vaata craftwerk.ee Tarbetust tarvilikuks
Kes ajaveebi jälginud, teab et craftwerk.ee-s ( http://craftwerk.ee/tarbetusttarvilikuks) on Mariannel toimetada üks tore projekt - Tarbetust tarvilikuks. Seekord on taas põhjust sinna kiigata. Sest kampsunil olid ju varukad, millest vaja miskit teha!!
Eelmisest suurepärasest toimetamiset kirjutasime siin
http://koostegemiseroom.blogspot.com/2010/01/tarbetust-tarvilikuks.html
Eelmisest suurepärasest toimetamiset kirjutasime siin
http://koostegemiseroom.blogspot.com/2010/01/tarbetust-tarvilikuks.html
esmaspäev, 1. veebruar 2010
Reportaaž Lumelinnast
Terve maa ja ilm on kaunis valge. Kellele meeldib, kellele mitte. Mina fännan täiega ja loodetavasti jätkub see tore talveilm, lumi ja LUMELINN. Mäletan, et olin 17 või 18, kui esimest korda sai ehitatud lumelinna. Kujutate ette, Kuressaares sai teha lumelinna, sest seal oli ka ühel talvel lund. Ohjaa, mälestused missugused, tervitused klassiõdedele siinkohal.
Ja nüüd, minus vanus ei ole oluline, oli taas võimalus ehitada lumelinna ja oma koduvallas. Esialgu tundus võistkonna kokkusaamine väga raske, sest paljudel juba 30. jaanuariks plaanid tehtud. Aga võta näpust, iga päev tuli lumefänne juurde. Kokku sai meid täitsa mitu mitu peret - Kai pere, Grete pojaga, Kaidi oma perega, Age lapse ja vanematega, Maire perega, Heli pojaga, Jaanus tütrega, mina oma lastega, Ljuda pisipojaga, Kertu oma perega, Merle tütrekesega... Maire öö enne lumelinna ehitamist ei maganud, muudkui mõtles, mis sellest lumest siis teha võiks. Liugu peaks saama lasta ja ronida peaks saama, ja jälle peaks liugu laskma ja jälle ronima. Mis loomal on palju jalgu - kaheksajalal. Aitäh Maire!
Laupäeval kui kokku saime, tööriistad kaasas, algas kibekiire töö. Ma pean ausalt tunnistama, et mina ei teinud eriti midagi, ma vaid hüüdsin mis kell tuletõrjeauto tuleb, et vett saada, millal pirukaid ja teed tuuakse ja et kas lastel käed-jalad ikka soojad. Ausõna, see tiim sai kokku esimest korda ja tegutses meeletult produktiivselt. Iga punt, st pere, sai ette võtta ühe kaheksajala jala, ja pusis selle kallal. Pärast kui kokku lugesime, saime kaheksa jalga küll. Kuna meid oli nii palju, vanemad kaevasid ja lapsed lihvisid liulaskmisega tulevast liurada, siis saime me oma suure mereeluka valmis kahe tunniga. Vau! Seisime ninad püsti ja käed taskus ja vaatasime, kuidas meie kuju tuletõrjuja poolt veega üle kasteti. Peale seda oli aega teiste võistkondade töökäiku vaadata.
Ja siis saabus pühapäev, muidugi oli öösel ju tuisanud ja meie Kaidiga otsustasime hommikul oma armasalt kaheksajalalt lund pühkima minna. Õigesti tegime, vaeseke, ei näinud enam lume alt väljagi. Värskendasime teda siis veel punase värviga ja jätsime žüriile üle vaadata.
Mida iganes spordikeskuse ümbert sel päeval ei leidunud - kolm autot, võta milline tahes ja anna gaasi; tort, mille sisse sai hüpata; dino, kelle seljast sai väga vahva liu; kindluse; mullivanni; autasustamise pjedestaali; koopad; tornid...Vaadake pilte. Lumepeolt pühapäeval ei puudunud hobune reega, tantsutüdrukud, lumejänes, auhinnad parimatele ja meeletu liulaskmise-turnimise aktsioon laste poolt. Mina oma pudinatega käisin lausa kodus riideid vahetamas ja jälle tagasi.
Auhindadest. Lumelinna hindaajad hindasid seda, kuidas oli idee üles ehitatud, kuidas värve kasutatud ja kuidas oli atraktsiooni ümbrus harmoonias teosega. Aplodeerin esimesele kohale, auto - väga hästi välja näidatud, värve kasutatud, sisse sai ronida jne. Ja eriti lahe, et võitjad olid 11 klassi õpilased. Ka teise koha Dino liumägi kiiduväärt tulemus. Mis muud seal lumelinnas peaks olema, kui et lai ja pikk liumägi ja näha oli, et lastele seal meeldis. Kolmanda koha pealt vbl võtaksin natuke sõna - ninasarvik - võimas, äge, jäine, töömahukas ja igati ilus skulptuur. Ent kas just lumelinna kolmas koht. Vbl skulptuuride kahtlemata esimene koht. Noh olgu, patsutada seda ju saab ja väga kena nägi välja kah. Aga meie võistkond, nii palju, kui pühapäeval kohale tuli, oli näost roosa ja õnnelik ja nii rahul, et iseendale ühe vahva liukoha olime teinud.
Ja mis kõige tähtsam, meie lapsed näevad, et Kuusalus on nii tore, et siin saab ülilahedaid asju teha ja tunnetavad, mis on KOOSTEGEMISE RÕÕM.
Pildireportaaž
http://picasaweb.google.com/Lentsu123/LumelinnKuusalus#
Püstolreporter Helena
Ja nüüd, minus vanus ei ole oluline, oli taas võimalus ehitada lumelinna ja oma koduvallas. Esialgu tundus võistkonna kokkusaamine väga raske, sest paljudel juba 30. jaanuariks plaanid tehtud. Aga võta näpust, iga päev tuli lumefänne juurde. Kokku sai meid täitsa mitu mitu peret - Kai pere, Grete pojaga, Kaidi oma perega, Age lapse ja vanematega, Maire perega, Heli pojaga, Jaanus tütrega, mina oma lastega, Ljuda pisipojaga, Kertu oma perega, Merle tütrekesega... Maire öö enne lumelinna ehitamist ei maganud, muudkui mõtles, mis sellest lumest siis teha võiks. Liugu peaks saama lasta ja ronida peaks saama, ja jälle peaks liugu laskma ja jälle ronima. Mis loomal on palju jalgu - kaheksajalal. Aitäh Maire!
Laupäeval kui kokku saime, tööriistad kaasas, algas kibekiire töö. Ma pean ausalt tunnistama, et mina ei teinud eriti midagi, ma vaid hüüdsin mis kell tuletõrjeauto tuleb, et vett saada, millal pirukaid ja teed tuuakse ja et kas lastel käed-jalad ikka soojad. Ausõna, see tiim sai kokku esimest korda ja tegutses meeletult produktiivselt. Iga punt, st pere, sai ette võtta ühe kaheksajala jala, ja pusis selle kallal. Pärast kui kokku lugesime, saime kaheksa jalga küll. Kuna meid oli nii palju, vanemad kaevasid ja lapsed lihvisid liulaskmisega tulevast liurada, siis saime me oma suure mereeluka valmis kahe tunniga. Vau! Seisime ninad püsti ja käed taskus ja vaatasime, kuidas meie kuju tuletõrjuja poolt veega üle kasteti. Peale seda oli aega teiste võistkondade töökäiku vaadata.
Ja siis saabus pühapäev, muidugi oli öösel ju tuisanud ja meie Kaidiga otsustasime hommikul oma armasalt kaheksajalalt lund pühkima minna. Õigesti tegime, vaeseke, ei näinud enam lume alt väljagi. Värskendasime teda siis veel punase värviga ja jätsime žüriile üle vaadata.
Mida iganes spordikeskuse ümbert sel päeval ei leidunud - kolm autot, võta milline tahes ja anna gaasi; tort, mille sisse sai hüpata; dino, kelle seljast sai väga vahva liu; kindluse; mullivanni; autasustamise pjedestaali; koopad; tornid...Vaadake pilte. Lumepeolt pühapäeval ei puudunud hobune reega, tantsutüdrukud, lumejänes, auhinnad parimatele ja meeletu liulaskmise-turnimise aktsioon laste poolt. Mina oma pudinatega käisin lausa kodus riideid vahetamas ja jälle tagasi.
Auhindadest. Lumelinna hindaajad hindasid seda, kuidas oli idee üles ehitatud, kuidas värve kasutatud ja kuidas oli atraktsiooni ümbrus harmoonias teosega. Aplodeerin esimesele kohale, auto - väga hästi välja näidatud, värve kasutatud, sisse sai ronida jne. Ja eriti lahe, et võitjad olid 11 klassi õpilased. Ka teise koha Dino liumägi kiiduväärt tulemus. Mis muud seal lumelinnas peaks olema, kui et lai ja pikk liumägi ja näha oli, et lastele seal meeldis. Kolmanda koha pealt vbl võtaksin natuke sõna - ninasarvik - võimas, äge, jäine, töömahukas ja igati ilus skulptuur. Ent kas just lumelinna kolmas koht. Vbl skulptuuride kahtlemata esimene koht. Noh olgu, patsutada seda ju saab ja väga kena nägi välja kah. Aga meie võistkond, nii palju, kui pühapäeval kohale tuli, oli näost roosa ja õnnelik ja nii rahul, et iseendale ühe vahva liukoha olime teinud.
Ja mis kõige tähtsam, meie lapsed näevad, et Kuusalus on nii tore, et siin saab ülilahedaid asju teha ja tunnetavad, mis on KOOSTEGEMISE RÕÕM.
Pildireportaaž
http://picasaweb.google.com/Lentsu123/LumelinnKuusalus#
Püstolreporter Helena
Tellimine:
Postitused (Atom)